Dave Quanbury on Winnipegis asuv laulja / laulukirjutaja. Tema laulud uurivad sisemaailma ja puudutavad meele emotsionaalset elu. Tema uusim album Still Life with Canada on uurimine keerukatest emotsioonidest, mis tekkisid siis, kui ta oli sisserändeprobleemide tõttu sunnitud lahkuma Texase Austinist Austinast ja kolima tagasi Winnipegi. Räägin temaga sellest, kuidas ta armus esimest korda muusikasse, kuidas tema jaoks loomeprotsess töötab ja millised on tema tulevikuplaanid.
Intervjuu Dave Quanburyga
Karl Magi: Kuidas te algul muusikat tegema hakkasite?
Dave Quanbury: Alustasin laulude kirjutamist, kui olin umbes 18-aastane. Olin sel ajal rokkbändis, nii et kirjutasin laule bändile. Hakkasin kirjutama laulja / laulukirjutaja asju, mida saaksin kitarril mängida. Panin 2003. aastal välja plaadi nimega Vacancy ja see oli esimene lugu, mille ma kirjutasin. Osa neist kirjutasin klaveril ja osa kitarril.
KM: Rääkige teemadest, millel teile meeldib laule kirjutada.
DQ: Otsin alati emotsionaalset või huvitavat jutuvestmisnurka, seega arvan, et laulud võivad selles mõttes jaguneda kahte kategooriasse. On laule, mis on emotsionaalse olemusega ja nendes on mingit sorti igatsus või melanhoolia. On laule, mis käsitlevad ka identiteedikriise. Mulle meeldib ka tegelastest lugude kirjutamine. Olin bändis nimega Twilight Hotel ja selle ansambli fookus oli laulude kirjutamine alla- ja väljalülitatud tegelastest, inimestest väljaspool ühiskonda. Viimasel ajal olen tagasi isiklike, emotsionaalsete laulude kirjutamise juurde.
KM: Millised on teie kui laulukirjutaja mõjud?
DQ: Seal on ajaloolised mõjud suurtelt laulukirjutajatelt, kes on alati kohal olnud, nagu Tom Waits ja Paul Simon. Viimasel ajal on mind tõesti huvitanud bänd nimega The War on Drugs . Ma arvan, et alati on selle hetke kunstnik, kellega ma praegu tegelen, ja siis on veel neid mõjusid, mis ei kao kunagi ära.
KM: Kuidas suhtute laulukirjutamise protsessi?
DQ: Paljudel inimestel on oma lähenemine ja minu oma on tavaliselt kõik või mitte midagi. Ma käin läbi kuude või aastate jooksul, kus ma ei kirjuta üldse ühtegi laulu, kuid siis libiseb mingi lüliti ja äkki kirjutan lihtsalt terve hunniku laule. Kõik albumi lood, mille aprillis välja panen, on kirjutatud pärast seda, kui mul oli kohutav kogemus ja ma olin tõesti ärritunud ja masendunud. Kõik need laulud kirjutati kaheksa kuu jooksul teineteisest. Need laulud tulid minu jaoks tõeliselt kiired ja raevukad. Tavaliselt kirjutan laulu korraga. Ma räägin teiste inimestega ja tundub, et nad veedavad mitu kuud laulu peal, kuid minu jaoks tuleb see tegelikult kõik välja.
KM: rääkige mulle lähemalt oma uuest albumist Still Life with Kanada ?
DQ: Vastupidiselt sellele, et lood kirjutati tõesti kiiresti, võttis albumi valmistamine tegelikult palju aega ja see muutus algusest lõpuni. Kui me esimest korda lugude versioone tegema hakkasime, polnud ma rahul sellega, kuidas need kõlasid. Mina ja produtsent Michael otsustasid, et peame nad lahutama ja ehitama need maast üles, nii et alustasime uuesti paljude asjadega ja tegime lugudest kaks või kolm erinevat versiooni. Seetõttu olen nüüd albumiga ülimalt rahul.
Plaadi teemade osas oli mul kogemus, kus mul keelati USA-s elamine. Ma kolisin Winnipegist ära ja alustasin omaenda elu, kuid olin sunnitud siia tagasi tulema ja jälle oma vanemate majas elama. Kaotasin suure osa oma iseseisvusest ja eneseväärikusest.
Tundub, et telefonide idee ilmneb paljudes lugudes, osaliselt seetõttu, et mu naine ja mina kasutasime palju telefoni. Meil oli pikamaa suhe, kui mind Austinist välja löödi. Ma arvan, et see on mõte suhelda ja hoida armastust elus läbi vahemaa.
KM: Millised on teie viimased kogemused Winnipegi muusikamaastikul?
DQ: Olin ära kolinud ja kaotasin seetõttu võttepaigaga kontakti. Siia tagasi tulles pidin tõesti sundima ennast välja minema ja inimestega uuesti ühendust võtma. Paljud saalid olid suletud ja oli ka uusi, mida varem polnud. See on praegu tugev stseen, kuid publikut on raskem leida kui vanasti. Seadsin juba tagasi tulles paar etendust üles ja minu jaoks oli ärkamine mingi ebaviisakas, sest mõistsin, et inimesed ei tulnud tingimata lihtsalt välja, et näha saadet, mida ma teen. Pidin sõbrunema teiste artistide ja võrgustikuga, hakkama käima teiste inimeste näitustel.
See oli raske, sest mul oli Winnipegis tagasitulek, sest mul oli mure, et kuna ma lahkuksin, arvavad inimesed, et ma arvasin, et olen Winnipegi jaoks liiga lahe, nii et see on olnud raske. Ma pole stseeniga nii palju ühendust võtnud, kui mul arvatavasti oleks olnud.
KM: Räägi oma tulevikuplaanidest.
DQ: Peale selle plaadi, mis on vist minu sooloprojekt, on mul puhkpilliorkester nimega Exile Brass Band. See on trompet, tromboon, saksofon ja sousafon. Mängin nendega linnas kontserte. Praegu on need eraldi projektid, kuid ma tahan neid ühendada. Ma tahan nad viia samasse bändi.
Kui ma Exile puhkpilliorkestrit teen, on see väga lõbus ja me tantsime ringi ja mul on megafon. Kui teen Dave Quanbury saadet, on mul kitarr ja laval olen laulja / laulukirjutajana. Ma tahan need kaks asja kuidagi kokku viia. Minu tulevikuvisioon on abielluda nende kahe asjaga, mis minu arvates tähendab laheda, funky tantsumuusika tegemist.
KM: Kuidas hoida end inspireerituna ja loomingulisi akusid laadida?
DQ: Ma läksin tagasi ülikooli, nii et praegu leian, et see on õpitud asjade ja kõigi ülesannete inspiratsioon. Muusika on minu hobi, nii et kuna ma mängin kitarri ja trompetit, siis kui ma olen tüdinud laulude kirjutamisest, lähen trompetit mängima ja trompetit mängides olen kitarri harjutamiseks.
