Kõikjal kohal olev tunne, mis mul tekkis Synthi albumi Dark Mirrors Andrew Ambient & Dark Side'i kuulamise ajal, oli lõpmatu must tühjus, mille kohal hõljuvad klaveri ümbritsevad kõlad, sünteesid ja katkendid. Albumi produtseeritavad kuuldavad aistingud on lohutus, tühjus ja hirm. See ei ole album ülalt alla päikese käes sõitmiseks, vaid on haarava ja huvitava hoopis teistmoodi.
Selle EP üks tõhusamaid osi on helikujundus. Ümbritseva müra, elektrooniliste droonide ja kehastatud klaveri kombinatsioon avab pimedad ja kummalised helimaastikud. Eriti võttis mind vastu tohutute ruumide tunne, mis siin tekkis. Vaatamata sellele, et nad seda tegid, suutsid produtsendid selle tunde genereerida äärmiselt tõhusal moel.
See pole meloodiline salvestus. Tumedad peeglid käsitlevad minu jaoks puhtalt pilte ja muljeid, mida see võib tekitada. See mängib viisil, kuidas muusika ümbritsevad osad interakteeruvad nende üle kostava tühja kõlaga, mille sisse nad istuvad, ja sisse-välja liikuvad klaveripildid rõhutavad ainult albumil istuva ränka miasmat.
Kuna tegemist on EP-ga, otsustasin kõiki lugusid kommenteerida. Samuti leian, et sel juhul suubub iga pala teise ja kõik sobivad kokku, et pakkuda kogu pakett. Ühte pala ei saa teisest lahutada. Need moodustavad üsna kindla terviku.
Esimene pala “Tumedad peeglid” algab aeglaselt lainetega laine levimisel kogu selle loo avara fooni taustal, kui sünteesipesu tõuseb üles, esitades ühe noodi, kuna taust kõlab selle taga võnkuvalt. Kõik helielemendid hoiavad turset, kuni nad domineerivad oma sünge, tühja tundega. Mängu tulevad pisut soojemad, triivivad sünteeshelid, kuid plainne droon jätkub taustal. See on ümbritsev helimaastik, mis puudutab millegi laia ja potentsiaalselt õõvastava ääri, varitsedes just sellest väljaspool.
“Voices from a Dark Universe” algab droonielektroonika ja ümbritseva müraga, millest eraldub korduv klaveriliin. Selle loo süntidel on neile teatav koorikvaliteet. Klaveril mängitakse nihutavaid arpeggioid ja siin säilib musta ruumi võimatute tühimike tunne. Rada ei tekita hirmu, vaid loob tunde, et midagi hiilivat, kasvavat ja näljaste kõõluste poole meie poole ulatub. See on siin tekitatav ebamugav tunne.
Rada pealkirjaga “Kummitused pööningul” jätab mulje kurkudest kõlavatest haudvatest häältest, mis ei tohiks enam heli tekitada. “Häältel” on nende jaoks haualaadne kvaliteet. Kõne all olev pööning peab olema üks tsüklopeenilistest mõõtmetest, sest siin on tajutav kohutavalt suurte musta ruumi koguste tunne. Sellest pimedusest näivad näljased kummitused sosistavat. Kogu rada läbib õrn karistus.
“Ominous Halloween” on tõepoolest üsna pahaendeline pala. Tundub, et sünteesi plekid kaovad tühjusesse enne, kui eredam sünteesiheli satub pette. Jällegi on kogu rada hõikav kosutav ruumitunnetus. Seeria hõljuvaid klaveriarpeggiosid saab lõpuks õrnaks meloodiaks, mis virvendab üle tühjuse. Klaver on varjul melanhoolse kurbuse ja valu vihjetega. Pala kasvab, kui klaver tantsib üle selle aluseks oleva raskuse.
Atmosfääri albumid on minu jaoks arvustuste kirjutamise osas alati natuke väljakutse. Olen inimene, kes ihkab meloodiat, nii et selle puudumine siin tegi minu jaoks natuke karmiks. Olen siiski jõudnud järeldusele, et Tumedate Peeglite puhul on kõige olulisem see, kuidas see mind tundma pani. Mind tabasid sellel albumil kindlasti pimeduse lained, mis levivad üle surnud ruumi. Pimeduses liikuvate eldritšiliste asjade sensatsiooni loomise osas on minu arvates Andrew Ambient ja Synth Dark Side suutnud luua kõrvadele mõeldud miniatuurse õudusfilmi.
