Intervjuu USA Synthwave Artistiga, kes valvab maod

Madude jälgimisvõimalused (Matt Baum) teeb 8-bitist sünteetilist lainet, mis ühendab sünteetilise muusika tundlikkuse NES-i ja Atari konsoolide 8-bitiste proovidega. Ta soovib luua muusikat, mis on tume, energiat täis ega võta ennast liiga tõsiselt. Rääkisin temaga sellest, kuidas ta muusikasse sattus, oma loomeprotsessist ja kust ta inspiratsiooni leiab.

Karl Magi: Kuidas te algul muusika tegemise juurde sattusite?

Matt Baum: Tegelikult polnud see minu valik. Ema sundis mind lapsena klaveritunde võtma. Ta laskis mul minna Suzuki Methodi klaveritundidesse, kus peate kõik meelde jätma ja ma vihkasin seda, nii et mul oli neist tundidest ainult aasta või kaks. Tulin hiljem klaveri juurde tagasi ja õppisin seda tavaliselt teise õpetaja juures. Ma tõesti ei hinnanud muusikat kuni keskkooli.

Olin sel hetkel klaveril ringi mänginud ja selle peal erinevaid asju valinud. Üks esimesi asju, mille valisin, oli Final Fantasy VI peateema. See annaks mulle teada, et selles oli midagi enamat kui lihtsalt noodimäng. Kui mängisin mängu Final Fantasy VI, rääkis see minuga nii sügaval tasemel. See, kuidas heliriba temaatiliselt üles seatakse, annab tunde tagasi igal ajal, kui ma seda kuuleksin. Istusin, valisin selle klaveri juures välja ja skoorisin tegelikult peateema jaoks noodid. See oli minu esimene mõistmine, et muusika võib olla lõbus.

Lõpetasin mõned improvisatsioonitunnid jazzbändide kuulamise ettevalmistamiseks, kuid lõiku ei teinud ma sellepärast, et olin piisavalt hea nägemise lugemise perspektiiviks. Pärast seda ei tulnud ma muusika juurde tagasi enne kooli lõpetamist.

Üks mu õe sõber oli alustamas hardcore-bändi, kellega ma lõpuks ka liitusin. Nad otsisid midagi enamat nagu meloodiline hardcore. Sel ajal hakkasid käima Underoath ja mõned teised hardcore-ansamblid, kellel olid sünteesielemendid. Olin selle ansambliga paar aastat. Siis hakkasin esimest korda keytarit mängima ja mõistsin, et võin tegelikult visata. See oli ka minu esimene kord esineda inimeste ees laval täisbändis.

KM: Kuidas jõudsite sünteetilise muusika tegemiseni?

MB: Ma arvan, et ma tulin sinna mujalt kui paljud teised inimesed. Paljude inimeste jaoks oli nende “a-ha” hetk filmi Drive heliriba kuulmine. Minu asjad on rohkem chiptunist inspireeritud. Olin olnud ühes eelmises bändis, mis oli süntelementidega indie-rock - nimetasime end “synthpunkiks”. Kuid see oli alati väljakutse proovida tulla oma helide tallilt nii paljude võimaluste seast välja, see oli minu jaoks liiga valdav. Aja jooksul arendasin seda filosoofiat, et vähem on rohkem, nii et chiptune ja chipihelid muutusid minu jaoks tõesti väga atraktiivseks.

Pärast synthpunk bändi üritasin oma sõbraga alustada teistsugust projekti. Meid mõjutas tõesti selline sõmer, minimalistlik indie-rock nagu Bloc Party ja Kanada bänd nimega We Are Wolves. Minu kogu lähenemine oli kasutada Nintendo sünteesitud mikroskoope just selles muusikas. Lõpuks langes mu sõber elutöö tõttu välja ja olin kohas, kus tahtsin muusikat teha, kuid tahtsin seda teha iseseisvalt, keskendudes kiibipillidele.

Lõpetasin selle 80ndate filmide ja videomängude armastuse, mis mul juba oli, ja hakkasin meisterdama seda, mis minu jaoks oli nagu videomängu heliriba, mida kunagi ei eksisteerinud. Sealt sai alguse minu albumi idee. Kirjutades sain teada sellistest inimestest nagu Kavinsky, College ja Com Truise. Kõik need rühmad olid minu jaoks inspireerivad selles mõttes, et andsid mulle teada, et see, mida ma teen soolopillimängust, minimaalsest sünteesi vaatenurgast, on midagi, mis on tulemas. See oli midagi, mis inimesi huvitas.

KM: Kes on mõned kunstnikud, kelle töödest olete inspiratsiooni leidnud?

MB: Suureks saades olin Depeche režiimis ja uues järjekorras. Olen alati olnud sünteesi inspireeritud kraamides. Kaasaja vaatenurgast ütleksin, et mulle on tõesti meeldinud see, mida Com Truise teeb. Kolledž oli minu jaoks tõenäoliselt suurim inspiratsioon, sest temas on rohkem miniaalset lähenemist. Mulle meeldib ka mõte, et Secret Diaries'is ja mõnedes muudes College'i teostes on mõnel laulul "rangus" ja need pole traditsioonilises laulustruktuuris täielikult välja töötatud. See, et ta vabastas need toored ideed, mida oli siiski midagi ilusat kuulata, aitas mul vabaneda kõigest, mis pidi sobima traditsiooniliste normidega, mis on „laul”.

KM: rääkige mulle lähemalt oma loomingulisest lähenemisest muusikale.

MB: Laulu kirjutamisel on minu arvates kõige parem pääseda arvutist ja klaviatuuridelt. Vaatan palju 80ndate filme, kuulan palju 80ndate muusikat ja mängin palju retro-videomänge. Esimene samm on minu inspiratsiooni leidmine ja ma pole kunagi tundnud, et istuksin klaviatuuri ees ja prooviksin midagi sundida, see oli parim viis. Kui kuulen midagi, mida oleks lahe uurida, tõmban ma oma telefoni välja, salvestan selle väikese katkendi ja salvestan selle hilisemaks kasutamiseks.

Kui istun arvuti taga ja proovin ideid välja pakkuda, kuulan inspiratsiooni saamiseks neid salvestisi tagasi. Mõnikord ammutan inspiratsiooni juba olemasolevast, mõnikord on mõni konkreetne tehnika, mida ma kuulen laulus, mis on huvitav ja paneb mind mõtlema, kuidas ma saaksin oma kasutatud instrumendiga midagi sarnast teha, nii et üldiselt alustan sellega.

Sealt edasi lasin muusikal lihtsalt viia kuhu iganes. Üldiselt istun maha ja kirjutan kõigepealt rütmilõigu ning siis hakkan selle peale ka juhte meisterdama.

KM: Milline oli teie lähenemine albumi UPGRADE loomisel?

MB: UPGRADE oli album, mis algas minu jaoks teraapiaseansina. Mul oli aasta enne seda kirjutama hakanud tõesti väga konarlik aeg. Mul oli surnud kolm erinevat pereliiget, sealhulgas mu ema, ja siis viidi mind haiglasse ka meditsiiniliste asjade pärast, mis minu peres geneetiliselt kulgevad.

Terve see album oli just see, et tajusin end oma koha peal ja tegelesin depressiooniga, mis mul oli nii haigestumise kui ka nende pereliikmete kaotamise tõttu. Album sai alguse kontseptsioonist, mis keerleb selle mehe loo ümber, kellel oli haigus, mis lõppes tema tugevuseks. See oli mõte, mida ma tahtsin ellu viia.

Kui hakkasin kõiki neid lugusid kirjutama ja vaatasin neid tervikuna narratiivselt. See hakkas kujunema pisut teistsuguseks jutuks sellest lapsest, kes oli küberneetiliselt täiustatud, ületas omaenda haigused ja sai selle tagajärjel tugevamaks. Sealt tuli albumi idee.

KM: kuhu soovite tulevikus oma muusikat viia?

MB: Kirjutan lihtsalt ühte laulu korraga ja ei mõtle liiga palju sellele, kuhu tahan soniliselt minna. Kuulen lihtsalt midagi, mis mind inspireerib ja hakkan mõtlema, kuidas saaksin selle aspekte oma töösse lisada. Albumid hakkavad orgaaniliselt välja tulema üksikute lugude järgi, mida ma kirjutan. Viimased paar lugu, mis ma olen kirjutanud, on mingil põhjusel olnud sõja teemal. Võib-olla saab sellest järgmine kontseptsioonialbum. Kirjutan neli või viis laulu, kuulan neid ja korraldan nende järjekorda ümber, mõeldes sellele, mida nad kõik minu jaoks tervikuna tähendavad.

KM: Kuidas saate oma loomingulisi akusid laadida?

MB: Mängin lihtsalt palju videomänge ja vaatan palju filme. Nii lihtsalt juhtub, et suur osa meediumitest, mida ma tarbin, on pärit 80ndate ja 90ndate aastate algusest. Kuulen filmist osa heliriba või konkreetset tsitaati, mis ajab mu mahlad käima. Sülearvutist ja klaviatuuridest eemaldumine on minu jaoks parim viis.