Queensrÿche - kohtuotsus
Sajandi meediarekordid, 2019
10 rada / jooksuaeg: 44:18
Oleme nüüd kolm albumit Queensrÿche (või kui soovite) "Queensr erache 2.0" ajastul Todd LaTorre (või kui soovite, siis Queensrÿche 2.0) ja alates 2019. aasta The Verdicti esimesest keerutamisest on selge, et veteranibänd kogub endiselt jõudu. LaTorre’i debüütmäng koos QR-ga (2013. aasta enda nimega album) vihjas uue rivistuse suurele liiga potentsiaalile, kuid plaati takistas lõpuks selle summutatud, odava kõlaga produtsenditöö. Õnneks õhutas 2015. aasta järelaudit Human Condition täielikult oma eelkäija ära, LaTorre powerhouse'i vokaal juhatas bändi, mis kõlas rohkem kui aastaid. Verdikt kostub seal, kus Condition Human pooleli jäi, ja ehkki see album ei ületa seda albumit, on see kindlasti võrdne. Pole paha hunniku poiste jaoks, kellel pärast oma asutaja vokalisti, lüüriku ja (väidetavalt) türannilise üliarmsa Geoff Tate'i vallandamist 2012. aastal eeldati, et nad langevad näole.
Muidugi on alati leidjaid, kes kurdavad, et ilma Tateta pole see tegelikult "Rÿche", kuid nende hääled muutuvad iga uue Queensrÿche'i väljalaskega aina vähemaks. Nägu, tõelised usklikud - linnas on uus šerif!
"Levandi veri"
Album ..
Queensrÿche jääb alla vaid kahele The Verdicti algsest liikmest - kitarrist Michael Wilton ja bassist Eddie Jackson. Asutav trummar Scott Rockenfield on alates oma poja sünnist 2017. aasta alguses olnud vabatahtlikul vaheajal. Endine Kameloti trummar Casey Grillo on Scotti jaoks esinemas käinud, kui bänd tuurile tuleb, trummar Verdicti salvestussessioonide ajal polnud keegi muu kui Todd. LaTorre ise, kes juhtub olema nii kogenud nahamees kui ka tohutult andekas vokalist. Ausalt, kui see, et Todd ka sellel plaadil trummi tegi, poleks nii palju ajakirjandust saanud, poleks ma ehk isegi märganud, et komplekti taga oli erinev mängija. Hull austus hr LaTorre vastu, metal-renessansi-mehele!
Kohtuotsuse produtseeris Chris "Zeuss" Harris, kes töötas ka Condition Humani peal ning ta annab uuele materjalile sobivalt libeda, kuid samas ka torgatava ja krõmpsuva heli. Uus plaat saab kenasti alguse eeposest "Levandi veri" - kõva ja kiire metallilõige, mis peaks fännide õhukitarri käima panema ja pulsi taset tõstma. Neile, kes imestavad, mis on "Levant", on mu hea sõber dr Wik. E. Pedia ütleb mulle, et see viitab suurele osale iidse Vahemere idaosa piirkonnast, mis on oluline nii islami kui ka kristluse ajaloos. Ma võin sellele öelda ainult "Ummm, okei, kui sa nii ütled".
Kiire "Inimene ja masin" on järgmine, kus Michael Wiltoni ja Parker Lundgreni kitarrimeeskond läks katki, sest LaTorre vaevab kõik, mida ta on väärt. "Valgusaastad" ja "Inside Out" põrkavad mööda mõnusalt raskes, kuid samas meloodilises tempos, siis "Propaganda Fashion" surub pedaali metallile kõige plaadil kõige agressiivsema riffimise ja trummimänguga.
Kohutav, ääretu "Dark Reverie" poleks Operatsiooni: Mindcrime'i ajastu vaiksematel hetkedel kõlanud. Kohale saab veel ühe LaTorre'i vokaalanäituse peatava saate. "Bent" ja "Inner Unrest" on paar keskmist, sirget rokkarit, mis ei pruugi küll kuulaja juurest välja hüpata, kuid hoiavad energiataseme kõrgel, viies hüppeliselt kummalisel kombel pealkirjaga "Launder the Conscience" (seal on mõni suurepärane kitarri purustamine) sellel) enne plaadi sulgemist meeleoluka, keskmise tempoga prog-ballaadiga "Portree", esiletõstmist, mis tundub tagasilöögina pühitsetud Tõotatud maa ajastule. Muusikaliselt on sellel laulul pisut Rush-i hõngu (minu kõrvu niikuinii) ja Toddi hääletoomine kanaldab tema eelkäijat Geoff Tate'i selle laulu peale jubedalt rohkem kui kuskil mujal albumil, eriti kooride ajal. See on väga kena segu bändi eksperimentaalsest minevikust ja selle kõvema servaga olevikust ning see lõpetab albumi rahuldava noodi peal.
"Inimene masin"
Kokkuvõtlikult
Tõenäoliselt pole palju rohkem, mida ma saaksin öelda, et veenda "No Tate, no Queensrÿche" rahvahulka, kuid minu raha eest on The Verdict kuratlik tugev ettevõtmine, mis leiab endiselt tee minu mängimise rotatsiooni kuude jooksul pärast väljaandmist ja jätkub kasvada minu peale iga kuulamisega. Olen olnud Queensrÿche'i fänn alates 1984. aastast ja mul on hea meel kuulda, et need vanad lemmikud kõlavad pärast kõiki neid aastaid endiselt nii nooruslikuna ja elutähtsana. Minu otsus on "osta album!"
