Rylos Runningu uues EP-st Stardust to Dust on hõõguva valguse hetki ja pimeduseperioode, mis viivad kuulaja rännakule läbi galaktilise kosmose ja ka inimlike emotsioonide kaudu, mis juhivad ulatust lootusest hirmuni. See, kuidas heledus ja varjud sellel EP-l suhestuvad, annavad sellele kuju ja see mind kindlasti huvitab, kui ma seda läbi kuulasin.
Minu esimene mulje Stardust kuni tolmuni on see, kuidas see suudab pakkuda avarat lõuend selle kaudu liikunud helide jaoks. Kõigil oli ruumi mängimiseks ja see avatus tekitas universumis liikumise tunde, nagu sünteeside tähtvalgus ja bassihelide tumedus olid põimunud nende all hõljuva tohutu avaruse kohale.
Nagu ma juba varem vihjasin, on see kontrastide salvestus. Mõnikord kõlavad rajad lõikavad nurgelised, sõgedad sünteeshelid ja muul ajal on tunda tõelist sätendava sära tunnet, mis väljub kõrgematest, säravatest ja kellukatest süntidest. Selle kõige all kõlab bassi müristamine ning rütmid on huvitavad ja mitmekesised. Rylos Running teab ka seda, kuidas kasutada muusikapausid, et tekitada voogavaid, triivivaid hetki, mis annavad kuulajale võimaluse peatuda ja end kokku koguda.
Samuti tahaksin rääkida Rylose laulust ja laulust, mis jookseb teemal Stardust to Dust . Selle EP laulud on kõik hästi kirjutatud ja kaasahaaravad. Neil on huvitavaid teemasid ja neis on väga kenasti viimistletud pilte ning Rylos Runningu laulmine on selge ja edastab muusika emotsionaalse sisu. Vokode kasutamine on asi, mis mulle alati ei meeldi, kuid siin oli see mõistlikult vaoshoitud, nii et sain selle kaasamisega kindlasti tegeleda.
Nüüd jooksen selle EP rajad läbi ja arutan muusikalisi elemente koos laulude laulusõnadega ning räägin, mis neis huvitav oli.
“Mustad augud ja siluetid” algab laiendatud ja tõusvate süntaakordide voolavusega. Seal on midagi rahulikku ja delikaatset, kui pala avaneb sünteesi sädelevate virvenduste ja sügava bassiimpulsiga. Rylos Runningu hääl tungib muusikasse, kandes üle tuikava löögi. Rada muutub kiiresti energilisemaks ja jõulisemaks. See kihilise helirikkuse tunne jätkub, kui pala hakkab suletama.
Laulusõnad sisaldavad rida väga toredaid kujutisi ridades, nagu näiteks: "Triivimine mööda tähise öö valgust / Kaotades end silmapiirile / Tema elu välgud aja jooksul kaduma."
See on laul võitlusest, et saada tagasi keegi kadunud, vaatamata järeleandmatule aja tõukele. Rylos Running laulab: "Pean jõudma minu lasketähe juurde / Pean teda nüüd kõik läbi nägema / Pole tähtis, kuidas ma nii kaugele jõudsin /" Sest ma tean, et ma pean tagasi jõudma! "
Laul kajastab tugevalt seda, kuidas elu tundub kohati sürreaalne, kui seda kogeme. Nagu laulusõnad ütlevad: "Kas see on tõeline või on see lihtsalt unistus / Oh, ma ei tea, kas ma suudan seda veel öelda / Selle vana osa nägemise kaotamine / pean minema tagasi oma tuttavasse kohta."
Selle laulu puhul on ka tugev aeg kiire läbimine nagu laulusõnades: “Reisimine väikesel kiirusel, saate vaatamine / See on sama asi sees ja sees / Võitlen oma aja eest, aga ma kaotan kontrolli ...”
Lõppkokkuvõttes võib minu arvates laulu punkti kokku võtta ridadega: “Sooviaeg aeglustub, pean edasi minema / Et sinuni jõuda / Päevad lähevad edasi ja edasi ja ma liigun ikka edasi / eemal sinult."
Enne uue paradiisi stereokanalite vahelist triivimist süngemat sünteesi triivib triip, enne kui ülaosas säravad ja virvendama hakkavad helid ning energiline trummar lööb sisse, et rada edasi lennata. See puruneb üsna metalseks sünteesiks ja Rylos Runningu laul hüppab palale, välja kandes veel ühe suurepärase vokaalse meloodia. Ma ei ole alati vokode fänn, kuid seda kasutatakse siin üsna kenasti.
Selle loo sünteeshelide puhtus lisab muusika üldist tunnet. Siin on tõeline heledus ning bassi ja trummide hea koostoime. Ka kontrast tumedate laulusõnade ja erksamate muusikaliste elementide vahel on hästi tehtud.
“Uue paradiisi” laulusõnades on tunda tõelist pimedust ja manipuleerimist. Laulu sõnum on vapustav kvaliteet ja see oli sõnades hästi edastatud. Rylos Running selgitab seda kenasti ridades: “Pole aimugi, kui kaugele ma olen läinud / Aga ma hakkan uskuma, et mu mõistus mängib minuga trikke / Viige mind siit minema / ma langen pimedas, pole muud kui hirm. ”
Manipulatiivsete motiivide häiriv tunne tuleb selles laulus hästi välja. Hääl, mida meie jutustaja kuuleb, sosistab: "Tänan teid ohverdamise eest / See kõik on paradiisi nimel / Me muudame selle maailma paremaks kohaks / Nii et tulge inimkonna lõpuks kaasa." Pole selge, kes või mis see salapärane hääl on, kuid utoopia lubadused on alati ohtlikud.
Meie jutustaja meeleheite tunne kasvab ainult siis, kui ta küsib: „Kuhu ma võin pöörduda, mida ma tunnen? / Tahad otsida kedagi, kes võiks mulle vastuseid anda / Tundub, et ma olen hilinenud / tahan lihtsalt uskuda, et kõik on korras. "
Kuid see tume hääl sosistab jälle, seesama jahutav refrään ja laulusõnad ütlevad: "Siin on midagi / see teab mind, see teab mu nime / mis on see hirm / mis haarab mind nii tihedalt?"
“Chase” on pala, mida iseloomustavad kõige intensiivsemalt põimitud sünteeshelid. Seal on kõrge süntees, mis kannab laulvat, dünaamilist meloodiat ja kiiresti keerlevaid arpe, mis tantsivad ja liiguvad üle bassi sügava viske ja energilise trummarütmi, millel on ainulaadne soon. Järk-järgulised arbid ja sünteesisolimise hetked lisavad palale rohkem energiat ja liikumist ning sügav bassi kontrast aitab pala tasakaalus hoida.
“Escape The Midnight Machine” kontrastid aitavad seda määratleda palana. See on õhkõrn, chiming süntees ja pikk, sügav bassikäik, mis liigub sujuvalt läbi muusika. Seal on nurgatagusega arpe ja üle raja lendava ereda sünteesi kiire pulss. Löökriistad ja bassid kõlavad intensiivselt sünge meloodiaga, mis tantsib üle kõige.
“Shooting Star” on pala, millel on tumedam, melanhoolsem tunne. See pala on seotud pikkade pulseerivate heliharjutustega, mida tasakaalustavad närvilised ja kiired arpeggios. Samuti on valguse hetki, mis tõstavad pala kui muusika keskmes olevat võnkuvat arpi, kuid naasevad siiski kaalu ja pimeduse juurde, mis on selle loo oluline aspekt.
“Out to the Edge” peamine meloodia on helge, kuid kogu selle heleduse jaoks on selles tunda nutikust. Vokaal kajab ja triivib, liikudes läbi nende pikkade süntetilainete, mis neile vastu sülevad, kui kellukesed süntessid laulavad läbi täiusliku, rikkaliku heli. Kõigil on sujuv voog sinna sisse ja kosmosesse torisevate energialainete tunne läbib rada.
Need sõnad räägivad valust, et naasta lihtsamatesse, süütumatesse aegadesse ka siis, kui need kaugemale liiguvad. Laulusõnad ihkavad “unistusi elust täis ajast / tuleroogade püüdmisest”, vastupidiselt koorile, mis ütleb: “Olen liiga kaugele jõudnud, olen liiga kaugele jõudnud / ei taha, et see kaugemale jõuaks”.
Jutustaja tunneb end “tõusvate tähtede servani välja sõitmas / kaugemale liikudes”, kuid ikkagi on “ere süütus / helistab mulle, hoiab mind nii lähedal / süttib tuli / helistab mulle, kutsub mind tagasi koju”.
Galaktikaruumi tunne, huvitavad muusikalised kontrastid ja hästi konstrueeritud ning esitatud laulusõnad teemal Stardust to Dust olid minu jaoks üsna köidavad. Mul on hea meel kuulda Rylos Runningust ja loodan, et tulevikus loob ta rohkem muusikat, millel on sama huvitav ja kaasahaarav kõla.
