JJ Mist on Uus-Meremaal asuv laulja / laulukirjutaja, kes on kireks eksperimenteerima 80ndate muusikalisi helisid ja atmosfääri. Rääkisin temaga sellest, kuidas ta hakkas muusikat tegema, oma loomeprotsessist ja kuhu ta oma karjääri tulevikus viib.
Intervjuu JJ Mistiga
Karl Magi: Kuidas te algul muusikat tegema hakkasite?
JJ Mist: Mind kasvatati muusikat täis majas. Mu ema on muusik. Ta on laulja ja laulukirjutaja ning töötab erinevates bändides. Tal oleks alati olnud bände, kes tulevad mängima, või siis tahaks ta platsil käia. Ta oli töötav muusik, nii et läheksin temaga kaasa, kui ma oleksin tõesti noor. Ta laulaks kantri- ja džässmuusikat ning vanu lugusid 50ndatest ja 60ndatest. Ma teadsin alati muusikat ja see oli alati minu ümber. Enda laule hakkasin kirjutama viie-kuueaastaselt. Hakkasin laulma ja meloodiaid koostama ning sealt see algas.
KM: Kuidas tekkis huvi retro- / süntopõhise muusika tegemise vastu?
JJM: Ma tahtsin teha muusikat, mis kõlas nagu 80ndatest, kuid ma polnud kindel, mis synthwave või synthpop tol hetkel oli. Vaatasin Mitch Murderi üles ja hakkasin tema muusikat kuulama. Mulle avaldas muljet, kui palju vaeva ja detaile ta sellesse pani. Liitusin kogukonnaga 2015. aastal, kui see oli küll suur, kuid mitte nii suur kui praegu.
KM: Millised kunstnikud inspireerivad teid muusikaliselt ja miks nad seda on teinud?
JJM: Ma ammutan tõesti inspiratsiooni sellistelt kunstnikelt nagu Madonna. Inspiratsiooni ammutan Like a Prayerist ja True Blue-st. Samuti ammutan inspiratsiooni kuulamast, mida tema produtsendid tegid, sest ta oli ainult üks osa sellest. See oli tema nägu kaanel, kuid produtsendid, nagu Patrick Leonard, olid need, kes muusikat tegid. Tema vokaalstiil ja laulmine mõjutasid mind ka tõesti. Ta polnud hääleliselt täiuslik, kuid tal oli palju kirge.
Olen ka Prince'i ja tema loomingu suur fänn. Olen tohutu Sade'i fänn, kuna ta on nii sujuv ja ta segas džässilisi helisid sünteesielementidega. Ma armastan nii Pat Benatari vokaali kui ka Tina Turneri laulu. Ma armastan Miami helimasinat, The Jetsit ja Depeche Mode'i 80ndate tõeliste helide jaoks.
Mis puutub praegu stseenis olevatesse inimestesse, siis ma kaevaksin tõesti DATAStreami.
KM: Räägi mulle oma loomeprotsessist laulukirjutajana?
JJM: Praegu õpin rohkem muusikateooriat. Ma leian, et see muudab asja palju lihtsamaks, kui teate oma muusikateooriat. Ma kasutasin seda lihtsalt lauludega, kuid soovitud heli saamiseks kulus mul vanuseid. See oli nagu prooviks välja mõelda matemaatilist võrrandit, kui ma ei teadnud, kuidas matemaatikat teha. Nüüd, kui õpin rohkem teooriat, kavatsen lõpetada albumi, mille loodan varsti välja anda.
Nüüd meeldib mulle muusikat natuke süstemaatilisemalt kokku panna kui vanasti, kuid tahan siiski jätta ruumi loomiseks ja lasta ka sellel voolata. Laulu kirjutamisel on teil seda tasakaalu vaja.
Mõnikord kirjutab laul ise ja mõnikord tuleb selle valmistamiseks palju vaeva näha. Minu albumi singel on varsti välja tulemas ja põhimõtteliselt kirjutas ta ise. Mul oli tohutult palju inspiratsiooni, nii et lihtsalt surusin läbi ja kirjutasin laulu. See on väga lihtne, kuid tõhus.
KM: Räägi lähemalt albumist, mille kavatsed välja panna?
JJM: See album on projekt, mille kallal olen töötanud paar aastat. See on läbi teinud palju muutusi ja sellele on kulunud palju aega. Mul on väga hea meel seda jagada. See on natuke erinev sellest, mis praegu seal väljas on. Päeva lõpus teen seda, kuna naudin seda ja tahtsin kuulda midagi sellist, nagu see välja anti. See on funky, optimistlik, jazzy ja selles on ka natuke synthwave'i. Seal on ka palju popmõjutusi ja mõned grootilised kitarrilipud.
KM: Kuhu soovite tulevikus oma muusikukarjääri minna?
JJM: Ma tahan luua võimalikult palju muusikat. Tahaksin esineda rohkem, sest mul on esinemine väga mugav ja ma naudin seda. Minu lemmikuks on laulu kirjutamise ja selle esitamise alustamine, nii et ma tahaksin, et mu karjäär viiks mind kohtadesse, kus saan esineda ja kus inimesed naudiksid sellist muusikat, mida ma teen.
KM: Millised on teie tähelepanekud sünteeslaine / tagasiulatuva stseeni kohta?
JJM: Peatun enamasti iseenda ees, sest mulle ei meeldi, et keegi mu stseeni heli poolest mind stseenis liiga palju mõjutab. Proovin luua autentset, kuid originaalset 80ndate kõla, nii palju kui suudan, arvestades oma varustust.
Arvan, et stseen on nüüd muutunud väga mitmekesiseks, mis on nii hea kui ka halb. Mida rohkem inimesi seal muusikat teeb, seda suurem on tõenäosus, et seal pole nii palju hõlpsasti kättesaadavat ja kvaliteetset muusikat. Teisest küljest on stseen hakanud hõlmama teisi muusikastiile, millel on tugevamad New Wave'i mõjutused ja rohkem italio diskohelid.
KM: Kuidas saate oma loomingulisi akusid laadida?
JJM: Iga kord, kui alustan uut laulu, olen juba laetud ja valmis minema. See on läbimine, mis mind ei eruta. Ma mõtlen asju üle, kuna olen väga detailne inimene. Teiseks arvan, et olen kõike teinud. Päeva lõpus pean selle lihtsalt läbi vaatama ja lõpule viima. Kui miksin ja teen muusikat, meeldib mulle teha paus ja käia rannas või looduses. See värskendab mu meelt, sest on terve päev arvuti ees istumisest täiesti vastupidine.
