Kevin Roy on Winnipegi laulja-laulukirjutaja, kes ühendab head vanaaegset kaksikut lugudega, mis uurivad tavaliste inimeste elu. Tema uusim album Heartworn Highways jätkub selles mõttes ja toob kohale andekaid Winnipegi muusikuid, et muusikale veelgi sügavust lisada. Rääkisin Keviniga sellest, kuidas ta esimest korda armus muusikasse, oma loomeprotsessi ja kuidas ta laeb akusid, et jätkata uue muusika loomist.
Intervjuu Kevin Royga
Karl Magi: Kuidas te algul muusikat tegema hakkasite?
Kevin Roy: Olen alati muusikat teinud. Mind mõjutasid mu vanaisad. Ma mängisin nendega palju kitarri ja harmoonilisi, sest seda nad mängisid. Arvan, et muusika jätab minu peres ühe põlvkonna vahele. Minu ema ütleb, et tal pole kehas muusikalist luu. Alustasin muusika kirjutamist keskkooli ajal ja hakkasin esinema ülikooli kaudu erinevate ansamblitega. Läbisin haridusprogrammi ja sain õpetajaks, kuid tahtsin muusikaga alati järgmise sammu astuda. Otsustasin jätta õppetööst puudumise ja proovida muusikuks olemist. Ma tahtsin juba paar aastat näha, milles see seisneb ja ma pole kunagi tagasi vaadanud.
KM: Rääkige oma lähenemisviisist muusikale ja teemadele või ideedele, mida soovite oma lugudes uurida.
KR: Hääled, mida ma esimese plaadi jaoks tegin, rääkisid minu minevikust, juurtest ja kogemustest, mis mul elus on olnud. Pärast esimest pala partiisid läksin teele ja pärast seda sündinud laulud sündisid nendest kohtadest, kus olen olnud, inimestest, keda olen kohanud, ja lugudest, mida olen kuulnud. See on väga sotsiaalne muusika. Ma tegelen lugude jutustamisega, nii et ma armastan kuulda, mida inimesed ütlevad, ma armastan kohtuda uute inimestega ja õppida tundma, kus nad kõik on pärit ja kuidas kõigil neil on lahinguid.
KM: Millist marsruuti teete laulu algsest ideest täieõigusliku muusikapalani?
KR: See ei ole tingimata üks viis, kuidas ma seda alati teen. Mitu korda kirjutan kõik korraga, nii et sõnad ja meloodia tulevad korraga välja. Võib-olla kirjutan konksu või koori ja siis istun maha ja jõuan sellest lahti. Viimasel ajal olen palju rohkem temaatiliselt kirjutanud ja planeerinud selle kõik välja. Kui ma oma õpetajakarjääri lõpetasin ja täiskohaga muusikaasju tegema hakkasin, mõistsin, et peaksin päeva jooksul laulu kirjutamise aja kõrvale panema. Kunagi kirjutasin ainult siis, kui sain inspiratsiooni, kuid panin nüüd aega muusikaga tegelemiseks.
KM: Räägi mulle oma viimase albumi Heartworn Highways sünnist ja arengust?
KR: Heartworn Highways oli algselt minu esimese kuue laulu EP Taller Than The Trees järel EP , kuid pärast albumi vaatamist oli veel paar lugu, mida ma tahtsin sellele lisada, mis sobisid tõesti hästi teemad, millest kirjutasin. Läksin paar kuud hiljem tagasi ateljeesse ja panin ülejäänud nad maha. Meid on õnnistatud paljude Winnipegi tõeliselt andekate muusikutega, nii et proovisin albumit tehes kaasata oma linna mõnda andekat muusikasõpra. Paljud Heartworn Highways olid tehtud otse põrandast, nii et kõik mängisid ühes toas. Proovisime seda elavat tunnet kasutada ja saada sellist energiat, nagu teil otse-eetris on.
KM: Milline on teie jaoks rada, mille pealkiri on Mighty River südamelähedastel maanteedel ?
KR: Laul räägib üleujutuse ohtlikes piirkondades üleskasvamise raskustest. Iroonilisel kombel sai see inspiratsiooni Alberta idanõlva ääres asuvate alade laastamise nägemisest (Calgary, High River jne;). Ma avaldasin eelmise aasta kevadel muusikavideo, kasutades Manitoba arhiivi edastatud koduvideoid 1950. aasta Manitoba üleujutusest. Winnipegis pole küsimus selles, kas me üleujutame, vaid kui halb see saab olema?
Kuna olen suurema osa kevadest teel, ei saa ma ka liivakottide viskamisel abiks olla. Alates eelmisest kevadest olen seda laulu rahakogumisena kasutanud. Annetan nüüd 100% laulutulust (või kaks dollarit igast Heartworn Highways albumilt) Kanada Punase Risti katastroofiabi fondile, et toetada neid, keda mõjutavad tõusvad veed. Vastukaja kogu riigis on olnud hämmastav ja jätkan raha kogumist selle kevade turnee ajal.
KM: Rääkige väljakutsetest, millega seisate silmitsi iseseisva muusikuna tänapäeva muusikatööstuses.
KR: See on väljakutse, kuna seal pole palju raha. Selle tööstuses kasutamiseks peate tõesti kõvasti tööd tegema. Mis tuleb maha, on see, et peate selle sisuliselt lihvima. Peate tuuritama, peate etendusi mängima, peate siit välja minema ja olema ka ettevõtlik. Romantiline pilt andeka olemise, lüüasaamise ja plaadilepingu saamise kohta moodustab tänapäeval 0, 001 protsenti inimestest. Nii suur osa sellest on nüüd ise meisterdamine. Sa pead sealt välja minema, sa pead olema töökas ja sul peab olema hea pea oma õlgadel. Muidugi, sul peavad olema ka head laulud.
KM: Kuidas seovad teie muusikategemise muud tegevused, mille vastu olete kirglik?
KR: Olen innukas kalur ja tegelen suuresti fotograafiaga, kuid alles viimase aasta jooksul olen mõelnud kogu selle toote ümbermärgistamisele ja turustamisele ning nende asjade kaasamisele osana sellest, mida ma teen . Muusika on sõiduk, mis viib mind tõeliselt kaunitesse kohtadesse ja ma teen fotosid, et neid kohti sõprade, pere ja kõigi inimestega jagada.
Sõidate kaheksa tundi päevas, et etendustele pääseda, mängite etendust, lähete magama ja tõusete üles, et seda kõike uuesti teha. Kui mul on aega kalastamiseks aega võtta, on see minu jaoks terapeutiline viis taas endaga ühenduse loomiseks.
KM: Milline on teie arvamus Kanadas rahva / juurte muusikamaastikul?
KR: See on suur stseen, kuid siiski tihedalt seotud. Näiteks, me olime eile õhtul Thunder Bay's ja ma rääkisin mõne Greenbanki poisiga, kellega me seal mängisime. Selgub, et olime juba ühendust võtnud ja unustasin selle lihtsalt ära. Kumbki meist ei mäletanud, et oleksime üksteisega varem sõnumeid saatnud. Mulle meeldib öelda, et sellised asjad muudavad teie tagahoovi pisut suuremaks.
Kui ma esimest korda välja asusin, teadsin, et Winnipegis on palju suurepäraseid muusikuid, kuid kui kord tuuritama hakkate, on teil ka oma sõpru Calgarys või sõpru Edmontonis. Palju on ka erinevate žanrite crossoverit. Mul on sõpru, kes teevad punkrokki või metalli, aga nad tulevad ikkagi välja rahvamuusikaetendustel. Hea muusika on hea muusika ja inimesed, kes seda teevad, on selles kõik koos. Me kõik aitame üksteist ja toetame üksteist, kui suudame.
KM: kuhu soovite lähiajal oma muusikukarjääri viia?
KR: Ringreis, kus ma käin Greenbankiga, pakendatakse paari nädala pärast ja tulen tagasi koju. Mul on sel aastal mõned festivalid ja veel üks lühituur, kuid üritan keskenduda sellele, et järgmise plaadi jaoks mõned laulud kokku saada. Mul on mõned laulud, mida ma koju tagasi demoosin ja lihtsalt mõtlen välja, keda ma kavatsen uue albumi kallal kokku panna ja mis kõla ma sellest tahan. On mõned protestilaulud, mille kallal töötan, kuna elame poliitiliselt laetud ajal ja tahan kirjutada mõned laulud inimestele. Ma ei tea täpselt, kuidas see kõik kokku saab, kuid mul on tõesti hea meel selle kallal töötada.
KM: Kuidas saate oma loomingulisi akusid laadida?
KR: Kui ma sellelt tuurilt koju jõuan, on käes kevadvaheaeg. Minu partner on õpetaja, nii et meil on see nädal vaba. Me suundume suvilamajja. See on meie põgenemiskoht. Ma kasutan seda, et pääseda turismimaastikust. See on ilus ja seal on palju minu jaoks kalastamist ning kauneid kohti pildistamiseks.
