Levinsky on Soome sünteetilise laine produtsent, kes loob kinemaatilise süntekiivi, milles ta uurib tema jaoks sügavalt isiklikke ja emotsionaalseid teemasid. Rääkisin temaga tema muusikalistest juurtest, loomingulisest lähenemisest ja peatselt ilmuvast albumist pealkirjaga Electra Complex.
Karl Magi: Kuidas sa kõigepealt kirglikult muusikat tegid?
Levinsky: Kõik sai alguse, kui olin umbes 12-aastane ja tahtsin hakata kitarri mängima. Umbes sel ajal ostis isa mulle oma esimese kitarri ja ma sain oma esimesed albumid, mis polnud üllatuslikult heavy metal, kuna see oli asi, koos disko ja muude 80ndate kraamidega. Minu esimene kogemus süntesaatoritega oli mul ka juba üsna varakult, umbes siis, kui olin 16 või 17-aastane. Olen ise üsna palju õpetanud, kuid olen võtnud ka formaalse klaveri- ja laulutreeningu, sest ainult nii kasu on lähenemisest ja muusika mõistmisest. Mul on alati olnud muusikategemise vastu põletav huvi, mille ma pärisin oma isalt päris palju. Mu vend on alati olnud ka muusika friik. Praegu on tal kaks aktiivset bändi ja ta on tuuritanud maailmas.
KM: Mis ajendas teid sünteeslaineid tegema?
L: 80ndatel armastasin ma heavy metalit ja hard rocki, aga kaevasin ka Italo diskot ja Euro diskot. Mulle meeldisid sellised asjad nagu Modern Talking, Sandra ja kõik need rõõmsad asjad. Juba tükk aega tagasi sain ma kuulda ka selliseid inimesi nagu Jean-Michel Jarre, kes on endiselt üks mu suurimaid iidoleid muusikas. Mis puudutab synthwave'i, siis see oli minu jaoks ilmutus. Sõber rääkis mulle prantsuse bändist nimega Carpenter Brut ja nende albumist Trilogy, nii et ma läksin ja ostsin albumi. Triloogia oli minu jaoks pöördepunkt. Kuulasin seda ja mõtlesin: “Verine kurat! See on suurepärane muusika! ” Ma polnud paar aastat aktiivselt muusikat teinud, kuid pooleteise aasta pärast otsustasin, et mul on aeg see kõik välja panna ja teha oma asi. Sellest ajast alates olen selle žanri muusikat produtseerinud juba üle kahe aasta.
KM: Kes on mõned kunstnikud, kellest olete inspiratsiooni ammutanud?
L: Mul on pikk ajalugu muusika ja ansamblitega, kes esindavad erinevaid žanre. Minu eesmärk oli üsna varakult muusikas ümbrik sisse lükata, nii et kippusin võtma palju mõjutusi teistest žanritest. Katsetades ja alustades käisin kõik klišeed läbi, arvan, et see on päris palju asi, mida kõik teevad, kui nad sünteeslaine tootma hakkavad. Ma tahtsin uuesti luua asju, mida kuulsin ja arvasin, et need on täiesti ülilahedad. Kõigist artistidest, keda ma nimetaksin ja kes tõesti mu muusikale tugevat mõju avaldasid, on kõigepealt Kate Bush. Pärast seda ütleksin, et Jean-Michel Jarre, John Carpenter, Vangelis ja Goblin.
KM: Kuidas suhtute laulukirjutamisse ja muusika loomisse?
L: Laulude kirjutamine on minu jaoks väga emotsionaalne ja sageli väga isiklik. Ma ei ole selline tüüp, kellele meeldib hulluks ajada, “küpsisefreesija” muusikat. Ma pean suutma seista kõige eest, mida kirjutan, iga teema ja märkme. Sellel peab olema midagi väga konkreetset, sisulist ja emotsionaalset, et mind võetaks minu lauluks.
Viimase aasta jooksul on minu jaoks väga suur asi olnud klaveritundide tegemine. Tahtsin õppida klaverit suuresti muinasjutulise Briti jumalanna Kate Bushi mõjul. Mul on juba pikka aega olnud soov õppida tegelikult noodimärke korralikult lugema, õppima muusikateooriat ja õppima komponeerimist ka traditsioonilises mõttes. Ma ütleksin, et minu praegune lähenemisviis laulukirjutamisele on väga klaverile orienteeritud, nii et uue teose kirjutamist alustades valin tavaliselt süntesaatori plaastri traditsioonilisele klaverile. Ma hakkan leidma inspireerivaid akorde, mis sobiksid näiteks sellise pildi pealkirjaga, mis mul peas on. Pärast seda hakkan akordidega ringi mängima ja siis tulevad meloodiad ja esinemised. Nii luuakse põhimõtteliselt laulu selgroog.
Kui ma olen akordi progressioonide, arpeggios, plii ja meloodiaga rahul, kannan need tavaliselt DAW-sse (minu puhul Logic Pro X) ja hakkan siis tegelikult katsetama, mis on kõige lõbusam osa. Eksperimenteerin palju erinevate helidega ja kasutan ka riistvara süntesaatoreid, et tulla välja uute ideede ja inspiratsiooniga. See on kokkuvõttes väga loominguline protsess. Ma ei taha tegelikult midagi valmis kasutada. Ma ei kasuta ühtegi trummi- ega riffiproovi ega mingisuguseid eelnevalt tehtud lööke. Ehitan kõike nullist ja arvan, et see on oluline siis, kui soovite oma muusika tõeliselt isikupäraseks muuta.
KM: Räägi mulle oma peatsest albumist Electra Complex ?
L: Kuna minu maitse ja lähenemine sünteetilisele lainele on kinemaatilisem, mõtlesin Electra Complexi kirjutamist alustades peas erinevaid kinemaatilisi järjestusi või stseene . Sellel uurin erinevaid teemasid. See on palju progressiivsem ja üllatavam kui minu EP meetod To The Madness (2018). Olen teinud oma rütmilise ja meloodilise teose paljudest sammudest ette (väga tänu oma klaverikoolitusele).
Mõned albumi käsitletavad teemad on näiteks psühholoogia, seksuaalsus ( Arousal ) ja vihaga seotud probleemid ( Knives Out For For All ) ühiskonnas. Põhimõtteliselt tuli mul kõigepealt välja täielik laulude pealkirjade loetelu, enne kui ma midagi kirjutama hakkasin. Viimase üheksa kuu jooksul olen neid laule kirjutanud, läbides laulude pealkirjade nimekirja ja valides pealkirja, mis mind tol ajal kõige rohkem inspireeris. See on olnud üsna ainulaadne lähenemine laulukirjutamisele. Vaatan sellist pealkirja nagu näiteks Kuulsuste enesetapud . Tahtsin luua laulu, mis räägiks kuulsatest, väga edukatest inimestest, kellel näiliselt on pinnal kõike, mida võiks elus tahta, kuid ilmselgelt tunnevad nad end endiselt üksi, nurgata ega suuda abi või lahenduse poole pöörduda.
Arvan, et inimesed peaksid rohkem hoolima üksteisest ja ka iseendast, olema üksteise kohal. Samuti on seal laul nimega Sentient Beings, mis räägib vabrikukasvatusest, liigilisusest ja loomade julmast kohtlemisest. Muusikaliselt öeldes on see konkreetne lugu albumil minu austusavaldus Jean-Michel Jarre'ile. See noogutab väga selgelt tema suure kunsti poole.
KM: Kuhu soovite oma muusikat edasi viia?
L: Tulevikus arvan, et see, mis mind huvitab, on progressiivsema muusika loomine. Electra kompleks sisaldab selles palju tuttavaid elemente, kuid kindlasti on see ka väga edumeelne samm edasi. Ma tahan katsetada ja proovida uusi asju. Mis puutub albumi kujundusse, siis seal ei ole ühtegi võre, neoonpalme ega Testarossasid, nagu arvata võite. Ma tellisin selle teose ülimalt andeka ja tõusva Soome graafiku pr Ninni Kairisalo käest. Kunstiteos saab olema väga ilus, kuid samas ka peenelt ja psühholoogiliselt provokatiivne. On elemente, mida te ei pea tingimata süntesavižanris ootama, niiöelda. Teos on tõepoolest ilus, kuid teatud oleviku ja ilmse pingega. Kui teate näiteks Itaalia giallo-filme ja kui mõtlete nende filmide plakatikunstile, on teil sealt mõned elemendid.
KM: Kuidas suhtute sünteetilise laine hetkeseisu?
L: Globaalsel synthwave-stseenil on praegu arvukalt kunstnikke, kuid praegu on raske kunstnike nimesid eristada. Teil on tõesti väga palju ülilikaid asju ja muidugi pole selles midagi halba. Ma näen, et inimestel on alati žanri väga põhiliste elementide külge haakuda. Ma arvan, et žanr on jõudnud ka kriitilisse massi selles mõttes, et see peab tõesti arenema. Samuti pole saladus, et stseenis on mõni nn kuraator, kes on üsna silmakirjalik. Nad ütlevad, et stseenis on vaja rohkem edusamme teha, kuid samal ajal suruvad nad stseeni väga õrnaks, inspireerivaks ja üllatavaks. Ma arvan, et see aeg peagi lõpeb ja me näeme, et midagi muud tuleb.
Ma isiklikult arvan, et loodan, et lähitulevikus kuuleme rohkem ristkülikutüüpi asju ja need võivad sündmuskoha jaoks olla terved. Näiteks üritab keegi USA-st sarnasem Gost USA-st seda teha äärmuslikumal viisil. Perturbator on ka välja andnud oma uue albumi eelvaate, mis sisaldab post-punk-i elemente ja mis on minu meelest väga värskendav. Soovite natuke tolmu maha raputada ja lisada mõned tõeliselt uued elemendid.
KM: Mida teete oma loominguliste akude laadimiseks?
L: Püüan enda eest hoolitseda. Olen selles suhtes üsna hea (võiks aeg-ajalt parem olla). Proovin mediteerida, olen ka natuke joogat teinud, mõtisklusi teinud, trenni teinud, kirjutanud, looduses viibinud ja mul on õnn elada Helsingis kesklinna lähedal väikesel saarel nimega Lauttasaari. Saar on väga ilus ja suurepärase loomastikuga. Need on asjad, millega üritan end tasakaalustada. Muidugi inspireerib mind ka filmide lugemine ja vaatamine. Olen ka kiindunud igasugustesse kunstidesse, seetõttu käin kunstigaleriides ja näitustel. Inimestega kohtumine on alati suurepärane viis ka inspiratsiooni saamiseks.
