No Rush on Bay Area elektroonilise muusika produtsent. No Rush '85 on tema sünteetiline projekt. Tegin temaga intervjuu selle kohta, miks ta tõmmati sünteeslaine muusikat looma, tema uusi (mittesünteeslaineid) EP hoidemustrid ja kus ta näeb, et tulevikus süntaallaine toimub.
Karl Magi: Mis kõigepealt äratas teie huvi muusika tegemise vastu?
No Rush: See oli tõesti järkjärguline protsess. Mängisin keskkoolis ja kolledžis vähestes bändides bassi, mis oli tõenäoliselt esimene kord, kui ma kunagi muusikat kirjutasin, ja kõndisin kogu kolledži jooksul Garagebandil ja Protoolsil. Kuid elektroonilise muusika kuulamist hakkasin ma tõesti alles pärast ülikooli õppimist ja ma arvan, et see ajendas mind ise muusikat tegema. Kui kuulsin dubstepi esimest korda näiteks 2011. aastal, oli mu meel absoluutselt puhas, sest mul polnud aimugi, et on võimalik selliseid helisid luua, rääkimata nende muusikasse panemisest ja tantsitavaks muutmisest. Minule juhtus siis, et sellisele muusikale, mida ma saaksin oma magamistoas sülearvuti abil luua, polnud tegelikult mingeid piiranguid ja see oli päris palju. Ma DJ-sid oma esimest saadet uusaastaööl 2012. aastal ja ei vaadanud kunagi tagasi.
KM: Mis on need elemendid, mis on teid sünteeslaine muusika loomise juurde juhtinud?
NR: Enne kui ma Synhwave-i tegema hakkasin, produtseerisin aastaid lõksu ja glitch hopi kui No Rush. Ma armastan neid žanre endiselt, kuid meloodiline keerukus pole just nende tugev külg. See, mis mind sünteeslainele tõmbas, oli keskendumine meloodiatele, harmooniatele ja akordi progressioonidele. Toores emotsioon heast akordiprotsessist, mis mind iga kord juurde võtab, olgu see siis imelike jazz-akordide hunnik, mida ma pole kunagi varem kuulnud, või kõige elementaarsem nelja akordi popp progressioon. Synthwave abil saate neid tavalisi pop-akordiedastusi, mida olete miljon korda kuulnud, aga ka veidraid asendeid ja jazz-akorde, nii et teil on tuttav millegi ettearvamatuma ja emotsionaalse nüansiga. Ma armastan seda. Lihtsamal noodil meeldivad mulle ka saelained ja kõverjooned. Ja muidugi, seal on nostalgiafaktor, mis pani mind ennekõike synthwave'i kuulama.
KM: Kuidas läheneda uue muusika loomisele üldiselt?
NR: Minu jaoks on see natuke üle kogu kaardi ja ma üritan alati välja pakkuda uusi lähenemisviise. Mõnikord alustan lihtsalt akordi edasiliikumisest või bassist, samal ajal kui alustuseks otsin või kavandan sünteesi plaastri, mis mind inspireerib. Vahel alustan kellegi teise laulu taasloomisega. Kuid alustan siiski nii, et komistan idee või heli või meloodia järele, mis mind tõeliselt haarab või tundub mingil moel erilisena, ja laiendan seda sealt.
Ühtse sidususe kirjutamine on hädavajalik ka üldise löökpillide või rütmika teema - mida võiksin hip-hopi tegemisel nimetada sooneks - välja tulemisel ning seejärel veendudes, et kõik instrumendid kas järgivad seda teemat või mängivad seda lahti, laulud. Meloodiline ühtekuuluvus tuleb mulle loomulikult, kuid ma pean teadlikult pingutama, et veenduda, et kõik minu rütmilised elemendid on sünkroonis.
KM: rääkige mulle lähemalt oma Holding Patterns EP-st . Millised on ideed, mida tahtsite sel teemal uurida ja kuidas te selle välja töötasite?
NR: Ma tegin Holding Patterns kui No Rush, mis on minu mittesüntemaatikuprojekt, ja see oli raske. Minu jaoks on oluline, et igal EP-l või albumil, mida ma avaldan, oleks see ühtne tunne, mitte ainult lugude kogumik, ja ma tundsin end pidevalt nagu mul oleks 75% kolmest erinevast albumist. See võttis aega nagu poolteist aastat ja see on ikka ainult 75% sellest, mida ma tahan, et see oleks. Sellegipoolest on sellel mingeid asju, mille üle ma olen tõesti uhke ja mängin selle plaadi osa ka praegu live'ina. Tegin seda ka oma elu väga ebakindlal ja raskel perioodil ning arvan, et lõpptoote puudused kajastavad seda, nii et see on minu jaoks selles mõttes sügavalt autentne, isegi kui see pole täiuslik.
Kuulasin hiljuti kõiki lammutatud Holding Patternsi demosid ja seal on natuke kindlat kulda. Plaanin neid mingil hetkel oma EP-l või albumil avaldada.
KM: kuhu soovite tulevikus oma muusikaga minna?
NR: tahaksin armastan välja anda No Rush '85 albumit, kuna seni olen ainult singleid välja pannud. Olen teinud ka veidramaid, omamoodi lo-fi säravaid lounge-asju, mida ilmselt kavatsen välja panna kui No Rush. See on lootusetu ja ma ei jõua selle vabastamist oodata, kuid praegu olen pausil, kuni keskendun synthwave-le. Professionaalsel tasemel teeksin meelsasti videomängude helilugusid - indie devs, hit me up !!!
KM: Milline on teie arvamus sünteeslaine hetkeseisu kohta?
NR: Mulle väga meeldib, kui palju keskendutakse stseenis graafilisele kujundusele ja animatsioonile. Ma teen Instagrami jaoks oma albumikujundusi ja animatsioone ning mind on lihtsalt nii inspireerinud see, mida teised seal olevad süntaallainete artistid visuaalselt teevad. Üldiselt on tõeliselt imeline asi lihtsalt see, et suudame 80-ndate meediumiarmastuse kaudu nii paljude võõraste inimestega suhelda.
Näib, nagu oleks mõiste "synthwave" laienenud paljudele metsikult erinevatele žanritele, millest mõnel pole tegelikult ühtegi äri ühe ja sama vihmavari all. Darksynthil pole tegelikult näiteks italo diskoga palju ühist ja rangelt praktilistel eesmärkidel on kummaline nimetada neid mõlemaid kui "synthwave". Kuid tõesti, see on vaid märk sellest, et synthwave kasvab ja laieneb žanrina ning ma toetan seda kõike!
KM: Kuidas saate oma loomingulisi akusid laadida?
NR: Paljud korrad kuulan muusikat, mis on täiesti teistsuguses žanris kui see, mida ma teen, näiteks ska või trip hop või midagi sellist. See inspireerib sageli ideid, mida mul poleks olnud, kui ma kuulaksin žanrit, mille ma teen, ja laiemalt tuletab see mulle meelde universaalseid laulukirjutamise tehnikaid, mis kipuvad töötama eri žanrite vahel. Teinekord lähen ma majast täielikult välja ja kuulan muusikat muus füüsilises keskkonnas, näiteks maanteel või linnas jalutades. See kõik seisneb minu paleti tühjendamises ja muusikas värskete kõrvadega lähenemises.
