Mirage on album, millel on tõepoolest teatav ebareaalsuse kvaliteet, mis tajumise servades virvendab. Baldocaster loob sellel albumil teiste maailmalõikude vinjetid, mis ühendavad omavahel ühtse terviku. See on album, mis on küll sünteeslaine voos, kuid loob ainulaadse kõla, mis ületab klišeed ja tuletise.
Miraaži varjutab unenäoline maailma ettekujutus. Tundub, et iga pala uurib erinevat maailma ja olemise olekut. Unikaalsetest helimaastikest liikudes on üldine tunne, mis tervikuna tundub justkui midagi, mida vaadatakse läbi selle miraaži, mille jaoks album on nimetatud.
Miraaži omavahel ühendavad üldised helielemendid tulenevad tunnetest, kuidas kõik erinevad muusikalised elemendid liiguvad läbi avaruslike ruumide. Igas rajas triivivad pikad noodid ja akordid, et seda sensatsiooni luua, ning viis, kuidas kõik lood tekitavad sujuvuse tunnetest voogavatest sügavatest bassidest ja trumlitest, mis pole liiga rasked. Ma hindan seda, et kuigi igal rajal on erinev tunne, on kogu lavastus palade kaupa ühtlane.
Vaatamata ebareaalsustundele, mille Mirage minu jaoks tekitab, on Baldocasteri kirjutatud meloodiad üsna tõesed ja kindla kvaliteediga. Nad uurivad mitmesuguseid emotsioone, kuid kõik neist on hästi meisterdatud ja kaasahaaravad. Mõnel neist on väga soe ja õrn kvaliteet, teistel on energiat täis ja paljudel on ka melanhoolia alavoog. Igal juhul on Baldocasteril meloodilise kirjutamise anne, mida ta ei häbene seda albumit uurides.
Nüüd tahan rääkida Mirage'i paladest, mis minu arvates olid kõige köitvamad, ja arutada nende elementide üle, mis minu jaoks selle tunde tekitasid.
Põhiline meloodia filmis “Curse This Castle” on resonantsne ja kergelt kõlav. Rada on täis särtsakaid sünte, aktiivset bassi ja energilisi löökpille. Sellel on soojad süntaksakordid ja voolavad pulsatsioonid, mis liiguvad üle selle mitmekesise bassiliini ja toetava rütmi. Rajale saabuv kõrge, kellavärvi süntetoon vastandub kenasti kõigile süntetiheli pesudele. See libiseb korraks, enne kui energeetiline peamine meloodia lükkab loo läbi ja liigutab rada edasi. Raja lõppedes saame ujuvad arpe ja meloodia selle all sügavate bassikaevudega.
“Enne koitu” loob tugeva sügava bassiga võimsa rütmi. Selle pala meloodia laulab välja, elu täis. See on pala, mis sunnib pead noogutama, kuid sellele annavad teatava õrnuse süngete helide pühkimine ja pala üldine sujuvus. Samuti naudin süntide üsna transtsendentset tunnet pala sulgemise suhtes, enne kui see naaseb oma väljakujunenud trajektoorile.
Enne tahke bassi ja funky-löökpillide tulekut on "Featherweight" alustamiseks sünteesi kerge säde. Kaasahaaravat meloodiat mängitakse sünteesil, mille kooriline kvaliteet näib rõhutavat selles meloodias loodavat lootustandvat tunnet. Sellel rajal on oma soon, mida ma tõesti oskasin hinnata ja kogu pala tantsib ja keerleb, tundes end tõepoolest kergekaalu.
“Traversali” meloodia tekitab ületunnetuse, libiseva hüppe ja raja läbi tantsimise. Tundsin, et Baldocasteri meloodial oli võidukas ja inspireeriv kvaliteet, mis andis tõepoolest positiivse vibratsiooni. See on lugu, mis blokeerib kõik selle helielemendid, kui see eraldub avatud ja laienevaks heliks. See on laul, mis paneb mind mõtlema seiklusele mõnel võõral maal, ületades uusi vaateid.
Tervikuna on Mirage album, mis vedas mind. Baldocasteri meloodiline kirjutamine ja kõigi lugude kollektiivne helipilt maalis tugevaid pilte ja hoidis mu aju keskendunud nendele piltidele kogu ulatuses. Panin lihtsalt silmad kinni ja lasin end korraks reisida, puhkades albumi helimaailma.
