Perla Blue on USA-s asuv aurulainete kunstnik. Ta loob aurulaine, millel on ainulaadne, omanäoline heli ning mis peegeldab seda, kes ta on ja kõiki tema erinevaid mõjutusi. Küsisin temalt, kuidas ta muusikaga alguse sai, mis on tema loominguline protsess ja kust ta inspiratsiooni leiab.
Karl Magi: Kuidas te algul muusikat tegema hakkasite?
Perla Blue: Minu esimene reaalne kokkupuude muusikaprodutseerimisega oli katsetamine Garagebandi näidisteekonnaga, kui olin umbes 8 või 9-aastane. Ma ei teadnud üldse, mida ma teen, aga idee luua oma muusika erutas mind. Pühendaksin vaheajad ja pärast koolitunde mõneks ajaks käsitööle. Lõpuks, kuna mul oli väike laps, kellel oli raskusi millegi muu kui videomängude vastu huvi säilitamisega ja ma lasin näidisteekogul kuivada, peatusin ega puutunud aastaid muusikatootmisesse. Idee jäi mulle alati pähe, kuid muusikalise tausta puudumine ning aeglane ja ülevoolav õppimiskõver heidutasid mind sellest pikaks ajaks.
Alles minu keskkooli uustulnukana hakkasin taas tootma ja arendasin persooni Perla Blue. Ühel õhtul komistasin YouTube'i uurides ESPRITi laulu “suveöö” discovered ja avastasin sealt hämmastava aurulaine maailma. Mõistes, et kõik laulud olid lihtsalt tükeldatud ja kruvitud 80ndate laulude ja videomängude heliribade redigeerimised, mõtlesin endamisi: "Hei, ma saan seda kraami teha."
KM: Mis suunas teid muusika loomiseks aurulaine žanris?
PB : Kõik, mis puudutab aurulainet, suunas mind selle poole: visuaalne esteetika, kogukond kuldajastu ajal, muusika ise. See rääkis minuga tasemel, mida ühelgi teisel muusikatüübil kunagi polnud. Inimesed kasutasid žanrit platvormina nende eeterlike ja vahelduvate reaalsuste loomiseks, mis mind täielikult võlusid. Hea vaporwave album oli portaal teise maailma, kus kõik oli ideaalselt ja esteetiliselt häälestatud. Nagu ma ka eelmises küsimuses ütlesin, oli mulle ka selge, kui lihtne oli seda kätte saada. Vaporwave oli uustulnukate suhtes väga sõbralik ja igaüks võis tunnustuse ja sellele järgneva saada, hoolimata sellest, kui suur muusikaline taust neil oli. Isegi kõige populaarsemad produtsendid olid lihtsalt igapäevased inimesed ja ma suutsin seda ära kasutada ning luua sidemeid paljude kunstnikega, keda ma kuulasin. Isegi kui see oli vaid järelvaatamine Twitteris, pani mind tundma end ülitähtsana vaid asjaolu, et mind tunnistas keegi, keda pidasin enda fänniks.
KM: Kes on mõned kunstnikud, kes on teid inspireerinud ja miks nad seda on teinud?
PB: Just žanri olemuse tõttu polnud mul tegelikult palju aurulaine mõjutusi. Idoliseerisin artiste, nagu Skylar Spence ja Blank Banshee, kuid ma ei ütleks, et nad mu muusikat otseselt mõjutaksid. 'Unetu' jaoks leidsin ausalt enamiku oma inspiratsiooni Vice City mängimisest, kuid valetaksin, kui ma ei ütleks, et võtsin bl00dwave'i albumilt "ULTRADREAM" palju vihjeid ja Klimeksi muusika sünget meeleolu. Muusikaga, mille kallal olen töötanud, on mind mõjutanud paljud artistid kogu kaardil. Neoon-India värvikas, kuid mõistatuslik lüürilisus ja särav tunne, räppprodutsentide nagu Metro Boomin ja Pi'erre Bourne kaasahaaravad instrumentaalfilmid ning selliste artistide nagu Mac Demarco ja Trevor Midagi lahe vokaal on üksikud kohad, millest olen inspiratsiooni ammutanud .
Kunstnik, kellel on olnud mulle kõige suurem mõju, on George Clanton. Kõik, mis puudutab teda ja tema muusikat, on see, mida ma püüan ühel päeval manifesteerida endas ja oma muusikas. Tema töö ESPRIT 空想-na on vaieldamatult põhjus, miks Perla Blue tänapäeval eksisteerib, ja tema samanimeline materjal valgustab seda teed, kus ma tahan oma muusika lõpuks maha võtta. Tema muusika on pidevalt meeldejääv, kuid siiski mitte emotsionaalse ega lüürilise väärtuse arvelt. Ma arvan, et see tüüp on hull geenius.
KM: Kas räägite oma lähenemisviisist uue muusika loomisele?
PB : Noh, aurulaine osas oli see minu arvates kõigi jaoks üsna ühtlane: otsige internetist proove ja siis jäljendage oma DAW-s leide. Proovijaht viis mind YouTube'i ja Interneti sügavamatesse nurkadesse, kus oli lõbus liikuda. Minu uuema muusikaga segab see aga enam-vähem lihtsalt arvutis ja sünteesides ringi ja kuni ma leian midagi väärtuslikku. Ma kaevasin palju MIDI eelseadistatud teekide kaudu ja palju katse- ja eksitusvõimalusi helikombinatsioonide abil.
Mõnikord on mul tunne või idee, mida ma pildistan, ja mõnikord lasin eksperimenteerimisel mind juhendada. Samuti ekspordin pooleliolevaid teoseid alati oma telefoni, et saaksin neid väljas olles kuulata. Minu arvates on see protsessis tõesti väärtuslik, sest see sunnib mind võtma kõik, mis sellel hetkel kõlab, selle jaoks, mis see on, ilma et saaksin seda kohe manipuleerida. See laseb mul oma ideedel istuda, enne kui saan neid katsetada. Olen selline kutt, kes kirjutab pärast instrumentaali laulusõnu; see on mul lihtsalt lihtsam ja ma tunnen, et suudan kirjutada paremaid sõnu, kui juba tean muusika täpset vibe.
KM: Mis on mõned projektidest, mille kallal praegu töötate?
PB: järgmine Perla Blue album on praegu tootmises. Ma ei taha liiga palju paljastada, kuid see on minu kui kunstniku jaoks suur hüpe: kõik originaalkompositsioonid (mille olen ise valmistanud teiste abiga) enda kirjutatud ja lindistatud sõnadega. See on olnud pikk protsess, kuid see on sellepärast, et olen õppinud palju seda, mida ma praegu teen, ja ma keeldun vabastamast kõike, mis minu arvates ei saa seista kahel jalal. Ma pole täiesti kindel, millisesse žanrisse ma selle alla paneksin, kuid olen võtnud kasutusele ulatuslikke abinõusid, et olla kindel, et see vastab minu väljakujunenud kõlale. Olen hakanud ka oma sõbra Brendan Munnellyga palju materjali kallal töötama. Hakkasin klahvpillimängu mängima tema bändis Room de Dark ja me mõlemad oleme alustanud duo projekti kallal. Ma pole kindel, millal me seda kraami välja andma hakkame, sest praegu on minu peamine prioriteet minu enda albumi viimistlemine.
KM: kuhu soovite tulevikus oma muusikat viia?
PB: Mul on nii palju lahtisi ideid asjade kohta, mida saaksin tulevikus oma muusikaga teha, kuid minu peamine eesmärk on lihtsalt oma laulukirjutamise tundlikkuse parandamine ja artistina arenemine. Kuulen andekate muusikute ja laulukirjutajate hämmastavaid laule ja ütlen endale: "Ühel päeval tahan ma omada oskusi ja intuitsiooni, et saaksin muusikast selle võimsa teha."
Ma näen iga tulevast projekti kui võimalust katsetada muusika uusi külgi, mida ma pole veel palju kasutanud, näiteks dissonantsi ja ebaregulaarsete ajamõõdikute abil, et arendada oma arusaamist muusikast. Suuna osas tahan aga välja mõelda oma mõjutuste ühtlasema sulandumise ja välja töötada kindlama kõla. Panin palju vaeva, et hoida oma muusikat ühtse visuaalse ja muusikalise stiili piirides, kuid vihkan korduva mõtte mõtet, nii et tahan lükata oma esteetika piirid, langemata selle tuumast liiga kaugele. Paar ideed teemadeks ja narratiivid võimalike tulevaste väljaannete jaoks istuvad ka minu vaimsel taustal.
KM: Kuidas saate oma loomingulisi akusid laadida?
PB: ükskõik kui kirglik sa ka poleks, on kunsti loomine vaimselt tühjendav ja lülita aju sisendrežiimi ning teiste inimeste töö hindamine on väga oluline. Kuulan alati muusikat ja otsin asju, mis mulle meeldiksid teiste inimeste muusikas, mida saaksin enda omadesse lisada. Olen keegi, kes leiab üksi aja jooksul palju väärtust, nii et öised sõidud ja jalutuskäigud toreda esitusloendi saatel on minu jaoks väga terapeutilised. Need asjad ei pea tingimata minu akusid laadima, kuid annavad tootmisele kindlasti mõnusa pausi.
Soovin, et saaksin öelda, et mul oli konkreetne meetod akude laadimiseks, kuid ausalt öeldes on see lihtsalt aeg. Mul pole tegelikult kontrolli oma loomingulise leegi tugevuse üle. Tegelikult olen enamasti kunstnike bloki keskel. Ma lähen mitu kuud midagi tootmata või kirjutamata ühtegi laulusõna, mille üle ma tegelikult uhke olen. Siis äkki kõik, millega ma kokku puutun, vajub lihtsalt mõneks ajaks paika ja mul pole sellele mingit seletust. Kogu mu muusika pärineb tõelistest kohtadest ja kogemustest, mis mul elus on olnud, kuid mõnikord ei tule nendest asjadest inspiratsioon mulle alles mõne aja pärast pärast seda, kui nad on juhtunud.
